Peatükid 14 ja 15

Tänu Napoleoni sõdadele sai Venemaa lähedasemaks Euroopa poliitikaga

Selle tõttu sai Venemaa üheks juhtriigiks Euroopas

Juhtivaks riigipeaks sai Aleksander I

Venemaa oli suurelt huvitatud oma mõjuvõimu laiendamisest Euroopas

Aastal 1853 puhkes Vene-Türgi sõda millest kasvas sõda Krimmi üle

Aastal 1856 tunnistas Venemaa sõja kaotatuks

Venemaa taandus ka Euroopa juhtriikide hulgast

Pärast Krimmi sõda asus troonile Aleksander II, kes õpides kaotustes sõjas, asus sisemiselt reformima Venemaad

Põhjuseks oli Venemaa soov veel laiendada oma impeeriumi

Esiteks ei olnud Vene impeeriumil ülemere kolooniaid

Peamiseks põhjuseks oli see, et impeerium oli niigi suur ja tulurikkas, et kolooniate järgi vajadust ei tekkinudki.

Impeeriumis oli väga palju eriseisuslike või autonoomseid piirkondi.

venemaa impeeriumis elas palju eri rahvusest inimesi, mis jätsid enamasti venelaste arvu vähemusse.

Paljudes kubermangudes, mis kuulusid Vene impeeriumi alla, säilitasid tihti oma vaarsema õiguskorralduse

Nende erinevuste tõttu kubermangudes ja riigis ei olnud aga kogu impeerium sugugi ühtne riik

See oli ka põhjus miks riiki oli keerukas ja kurnav majandada

Kubermangudes olevad probleemid lahendati vastavalt kubermangu oludele ja see oli ka mõnesmõttes Venemaale laastav

Balti kubermangud olid Eesti-, Kure- ja Liivimaa kubermangud

Nendes kubermangudes kehtis balti-saksa kord

Enamus suhtlust toimus nendes kubermangudes saksa keeles

Kohalikud aadlikud said Vene kindralkuberneridega hästi läbi, seega suuremaid konflikte ei tekkinud

19.saj algul oli enamus eestlasi veel pärisorjad

Mõisnikel, kelle heaks nad töötasi oli palju võimu nende üle

Nt: sundida talupoega mõisa heaks tööle, sundida neid tasuma mõisaandmeid(ettenähtud),keelata elukoha vahetamist, karistada neid ihunuhtlusega

Sai alguse 1760.aastal

Tänu valgustuslikult meelestatud kirjameestele kes hakkasid talurahva väärkohtlemisele suuresti tähelepanu pöörama

Kritiseeriti mõisnike kodukariõigust, talupoegade julma kohtlemist, talupoegade omandi- ja pärimisõiguse puudumist jt.

Lõpuks andisid Eesti- ja Liivmaa rüütelkonnad järele ja 1802. aastal ja 1804. aastal võeti vastu talurahvaseadused, mis piirasid mõisnike võimu talupoegade üle.

Küll aga ei olnud üärisorjus veel täiesti kadunud

Talurahval tuli veel kannatada aastani 1810, kui Eestimaa rüütelkond lõpuks tõstatas jututeema pärisorjuse täielikust kaotusest

Uued seadused kehtestati aastatel 1816 ja 1819, küll aga ei rakkendudnu kõik sedaused kohe, vaid järgneva 14 aasta jooksul aegamisi.

Nende seaduste raames ütlesid mõisnikud(ka riigivalitsus) lahti oma omandiõigusest talurahvale

Seaduses seisnes, et mõisnik võis nüüd talupojalt nõuda vaid neid kohustusi, mida nägi ette riigi seadus või talupoegade sõlmitud lepping

Täieliku liikumisvabadust seadus talurahvale aga ei taganud

Võidi küll vahetada elukohtra või otsida soodsamat renditalu teise mõisa all, aga seda kõike kihelkonna(hiljem kubermangu) piires

Pärisorjusest vabastati talupojad ilma maata, mis tõttu pidid nad oma endised talu mõisalt rentima

Mõisnikel ei olnud aga piiravat seadust, mis piiraks rendi hinna suurust, mistõttu jäid paljude talupoegade mõisakoormised veel väga suureks

Talude ostu-müühi täpsem kord( ja sellega seostuvad talurahva õigused) kehtestati Liivimaal aastal 1849, Eestimaal 1856. aastal ning Saaremaal 1865.aastal.

Sellegipoolest kulges talude ostmine algselt väga aeglaselt, sest talurahval polnud selleks piisavalt raha

Raha puuduse tõttu tuli omakorda võtta suuri võlgu

1860. aasta murrangulised reformid parandasid suuresti talurahva elu ja kaotasid lõplikult viimsed pärisorjuse jäljed.

Lõplikult keelati talupoegade teoorjus

Talurahvale anti passiseadusega täielki liikumisvabadus(balti kubermangu piiers)

Teistesse Vene kubermangudesse suundumiseks tuli taodelda pass

Mõisnikelt võeti õigus talupoegi kehaliselt karistada, kohtutele jäi see aga veel alles

Vallakogukonnad vabastati mõisnike kontrolli alt ja muudeti kohalikeks omavalitsusüksusteks